Ah meil matkast rõõmus meel ja me ei eksinudki teelt!

Nii võiks II klassi seiklused Võlupe jõe ääres kokku võtta. Kahjuks algas lubatud vihmasadu ning isegi lopsakad puulehed ei kaitsenud meid märjakssaamise eest. Seega pidime teekonna lühemaks tegema ning oodatust kiiremini koju tagasi sõitma. Millest oli kohutavalt kahju! Kuigi me ei näinud ühtegi naaritsat, keda uudistama läksime, leidsime hoopis rohukonna (teaduslikult kinnitatud), kes on Saaremaal suur haruldus. Südamlik tänu Joonatani isa Martinile ja Adeele ema Gätile ning loomulikult meie väikestele matkasellidele! Järgmise korrani!